Tenor (partii): erinevus redaktsioonide vahel – Vikipeedia

P

1. rida:

{{Lisaviiteid|aasta=2024|kuu=oktoober}}

'''Tenor''' (ladina keeles ''tenere'', hoidma) on [[keskaja muusika|keskaja]] ja [[renessanssmuusika]]s [[polüfoonia|polüfoonilise]] [[faktuur (muusika)|faktuuri]] nönii-öelda kandev [[partii (muusika)|partii]], millegamille suhtes loodi muud partiid.

Kuna umbes 1300. aastal kirjeldas Johannes de Grocheio tenorit kui polüfoonia põhihäält, mis ei olnud laenatud [[gregooriuse koraal]]ist, annab see põhjust arvata, et enne 1300. aastat nimetati partiid tenoriks ainult siis, kui see ei olnud pärit gerogooriuse koraalist või kui gregooriuse koraal ei olnud teada.

5. rida ⟶ 6. rida:

Seevastu 14. sajandi allikates märgiti iga kandev hääl tenoriks, kui see liikus pikemates helivältustes ning selle helide helikõrgused olid laenatud varasemast gregooriuse koraalist, mida nimetati ka ''[[cantus firmus]]'''eks. 15. sajandil oli selline arusaam muutunud üldlevinuks.

Kuna keskaja- ja renessansspolüfoonias enne aastat 1400 ja sageli ka pärast seda loodi kontrapunkt kõigis teistes häältes tavaliselt struktuurselt fundamentaalse tenori suhtes, siis kõik oma aja kontrapunkti käsitlevad tekstid puudutasid eelkõige diskantuse (''discantus'') suhet tenoriga. 15. sajandil säilitas peaaegu kogu polüfoonia diskantuse ja tenori kindlalt "lahutatud" suhte isegi siis, kui faktuur sisaldas juba mitmeid teisi tenorist nii kõrgemaid kui ka madalamaid partiisid.

Kuigi 16. sajandil tenor-diskantus kontrapunktilise paari hegemoonia lagunes, sest täielikult [[imitatsioon (muusika)|imitatsioonline]] polüfoonia arendas välja oma nõuded ja reeglid, jäid paljud vanad reeglid siiski kehtima ja endiselt jätkus traditsioon anda nimetus "tenor" igale ''cantus firmus''<nowiki/>'t esitavale häälele .

Tänapäeval on kahtluse alla seatud varasem kauaaegne oletus, et 13. sajandi muusikud nimetasid polüfoonilise faktuuri alumist partiid "tenoriks", kuna see justkui "hoidis" juba olemasolevat gregooriuse koraali. Selline arusaam põhines lõigul Johannes de Garlandia 13. sajandi teisel ​​veerandil loodud teosest "De mensurabili musica", kus viites kahele polüfoonilisele partiile, ''primus cantus'' ja ''secundus cantus'' öeldakse, et "tenori" partii on see, mida nimetatakse ''primus cantus'' (''a parte tenoris, qui dicitur primus cantus''). Tõenäoliselt on antud lause tegelik tähendus selles, et esimest rida, mille helilooja polüfoonilises faktuuris kirjutas, nimetati tenoriks, kuna see "hoidis" või "toetas" kontrapunkti harmoonilist struktuuri. Sellise tähenduse annavad ka kaks hilisemat traktaati, Kölni Franco "Ars cantus mensurabilis" (cau 1250) ja umbes 30 aastat hiljem ilmunud anonüümne traktaat St Emmeramist. Viimane võrdsustab mõiste ''tenor'' aluse ehk ''fundamentum''i mõistega. Arvestades asjaolu, et peaaegu kõik varajase polüfoonia häälte nimetused tulenevad tegelikult muusika loomeprotsessist, vrd. näiteks 14. sajandi alguses kasutselekasutusele tulnud kontratenor kui tenori vastupartii või 15. sajandi lõpu ''basis''-tenor ehk tenor, mis toimib alusena, on sõna 'tenor' algse tähenduse selgitus täiesti usutav.

14. sajandi lõpus ja 15. sajandi alguses seostati polüfoonias iga tenoripartii peaaegu alati kontratenori partiiga. Need kaks liini, mis tessituuriliselt tihti kattuvad, jagasid nii harmoonilise vundamendi kui ka ühtlustava partii funktsioone. Kontratenorit nimetati vahel ka sõnaga ''concordans'', mis prantsuse keeles püsis veel kuni 19. sajandini baritonipartii nimetusena.

15. sajandi lõpul arenes kolmehäälsusest välja neljahäälsus. Kompositsioonis võeti kasutusele ''contratenor bassus'', mis võttis endale harmoonilise vundamendi rolli.{{lisa viide}} Seejärel eristusid tenor ja kontratenor üksteisest selgemini ning vana kontratenor sai tuntuks kui ''contratenor altus''. See kippus olema ulatuselt veidi kõrgem kui tenor ning seetõttu hakkas sõna '"tenor'" üha enam viitama hääleulatusele.

14. sajandi lõpus ja 15. sajandil kasutati prantsuse sõna ''tenoriste'' või ''tenoristre'' ja itaalia ''tenorista'' kõrgelt kvalifitseeritud laulja kohta, kes oli võimeline esitama nii polüfoonilises faktuuris nii kontratenori kui ka tenorist allapoole jäävaid partiisid. Sõna 'tenor' kippus aegamööda kinnistuma nimetusena silmapaistvamatelesilmapaistvamate lauljatelelauljate kohta, kellest mõned näivad olevat tegutsenud ka koorijuhina{{lisa viide}}. 15. sajandi lõpus, kui neljahäälne polüfoonia muutus normiks, anti mõnele lauljale sellisedselline eristav tiitlidnimetus nagu ''tenorista basso'', ''controriste'', ''contro alto'' või lihtsalt ''contro''. Sellest terminoloogilisest segadusest tekkis aga järk-järgult sõna ''tenore'', mis kinnistus tenoripariitenoripartii mõiste nimetusena selgelt koos partiiraamatute ilmumisega.