Füüsikaline suurus on füüsikalise objekti mõõdetav omadus või olek, mida saab matemaatiliselt tõlgendada suurusena ning mis võimaldab antud objekti tähise ja mõõtühiku abil arvuliselt kirjeldada. Näiteks mõõtes mingi keha massiks 13 kg on 13 füüsikalise suuruse – massi – arvväärtus ja kg mõõtühik, milles massi mõõdeti.
Füüsikalised suurused on näiteks skalaarsed suurused, vektorsuurused või üldiselt tensorsuurused.
Suurust väljendatakse selle arvväärtuse ja mõõtühiku korrutisena. Kuigi mõõtmisel saadakse suuruste väärtuseks alati ratsionaalarvud, vaadeldakse füüsikateooriates suurusi tavaliselt reaalarvulistena.
Ühikud ja dimensioonid
- Pikemalt artiklis Mõõtühik
Üldiselt eelistatakse ja eeldatakse tänapäeval SI-süsteemi ühikute kasutamist nende laialt levinud rakendatavuse ja hõlpsa kasutuse tõttu.
- Pikemalt artiklis Dimensionaalanalüüs
Dimensiooni mõiste füüsikas võttis esimesena kasutusele Joseph Fourier 1822. aastal.[1] Tava kohaselt rühmitatakse füüsikalised suurused dimensioonide alusel vastavalt põhisuurustele, millel igaühel on oma dimensioon.
- Pikemalt artiklis Rahvusvaheline suuruste süsteem
Põhisuurusteks on suurused mis on looduses eristatavad ja mida ei saa avaldada läbi teiste suuruste. Seega saab kõiki teisi suurusi esitada erinevate põhisuuruste kombinatsioonidena. Seitse põhisuurust on loetletud Rahvusvahelises suuruste süsteemis (ISQ) ja neile vastavad SI-süsteemi ühikud.
- ↑ Fourier, Joseph. Théorie analytique de la chaleur, Firmin Didot, Paris, 1822. (In this book, Fourier introduces the concept of physical dimensions for the physical quantities.)